17. veebruaril kolis meie koolipere pärast esimesi tunde õue, et pidada maha üks tõeliselt rõõmus ja teistmoodi koolipäev. Ilm oli imeline, päike säras, lumi krudises jalge all ning vastlapäeva tunne oli kohe olemas.
Päev algas hoogsalt ning juba esimeses jaamas tuli pallil lennata ülevalt ja alt, käest kätte, tiimikaaslaste vahel. Mõni pall liikus nagu hästi harjutatud orkester, mõni aga otsustas vahepeal väikese kõrvalepõike teha. Kiire reageerimine ja koostöö olid siin võtmesõnad, naeru jagus küllaga.

Seejärel sattusid tiimid tõelise inimsõlme keskele. Lõngakera harutamine nõudis kannatlikkust, arutlemist ja vahel tundus, et oleks vaja vanaema või vanaisa rahulikku tarkust: „Oota nüüd, sina mine sealt alt ja sina astu siit üle!“ Käed olid risti, sammud sassis, aga lõpuks sai iga kera lahti ning rõõm oma tiimi üle oli suur.

Kui kord jõudis saapaviske kätte, muutus õhkkond veelgi lustakamaks. Seekord ei lennanud saapad, vaid üks imeilus roosa Hello Kitty plätu. Tõsi, see plätu ei tahtnud sugugi kergesti ämbrisse minna, ta oli natuke pritsakas ja tegi lennates oma trikke. Aga kui lõpuks plätu täpselt ämbrisse maandus, kostis platsi peal selline rõõmuhõige, et oleks võinud arvata, et võitsime olümpia.
Edasi ootas ees vastlapäeva tõeline süda – kõige pikem liug! 

Mäge meil küll ei olnud, aga see ei takistanud kedagi. Vastlapäeval ei loe mägi, vaid mõte ja hoog! Kasutada sai nii kelku kui ka vaprat prügikotti ning tiimid pidid ise välja mõtlema, kuidas vastastest pikem liug välja võluda. Siluti rada, testiti lund, arutati strateegiat ja valiti välja see kõige julgem (või kõige kergem!) liugleja.
Kõik said oma kõige pikema liu ära teha, keegi ei jäänud ilma sellest tähtsast vastlarõõmust. Kui hoog sisse saadi, siis läks juba tõsiseks mõõduvõtmiseks. Päeva pikim liug venis lausa umbes kahesaja korraliku seajala pikkuseks. Vanarahva tarkuse järgi tähendab see ainult üht, sel tiimil tuleb nüüd eriti pikk, sile ja uhke lina!

Päeva lõpetas korralik jõukatsumine köieveos. Köis pingutus, jalad kinnitati lume sisse ja kõlas start. „VALMIS – TÕMBA!“ Mõnes voorus oli võit selge sekunditega, mõnes tuli kõvasti vaeva näha. Aga kõige olulisem oli see, et pärast igat vooru naerdi koos ja anti käsi.

Kogu päev oli täis liikumist, rõõmu ja ühtehoidmist. Just sellised ühised ettevõtmised näitavad, kui vahva on kuuluda ühte kooliperre.

Suur aitäh kõigile õpilastele, õpetajatele ja abilistele meeldiva koostöö ja sooja meeleolu eest.

Sellest vastlatrallist jääb kindlasti pikk ja helge mälestus ning loodetavasti ka pikk lina 😉